HEAK artiklisari: “Tasuta lõunate” anatoomia

“Leidsin järjekordse tasuta koolituse!” hõiskas hiljuti üks osaleja sotsiaalmeedias. Jah, osaleja tõesti selle eest ei maksnud, kuid …

Kuidas mõõta asjade väärtust ehk millised on „tasuta lõunad“* tegelikult?

Kui nüüd teemat veidi lahata, siis mida on vaja ühe koolituse korraldamiseks:

• Esimene ja kõige olulisem on väärt koolitaja, kes soovitavalt oma valdkonnas ka ekspert. Aga kas hea saab olla soodne?
• Ruumid, kuhu kõik osalejad lahedalt ära mahuvad ja õhk otsa ei saaks. Õnneks võimaldab haldaja meie majas olevaid koolitusruume soodsatel tingimustel kasutada. Puhas võit – panustame selle osa koolitajasse! Lisaks on maja juures ka parkimine tasuta, mis omakorda võit klientidele.
• Kohvipausid, sest nii on ju kombeks (uskuge või mitte aga aastatepikkuse kogemuse põhjal kommenteeritakse koolituste tagasisides kõige rohkem just kohvipause ja toitlustust) ja vahepeal on väikest puhkepausi vaja. Kui nüüd oma unele vilistada ja valmistada need varahommikul ise ette siis hoiame ju veel natuke kokku ja panustame jällegi koolitajasse!
• Pikema päeva puhul on oluline ka lõunasöök: tavaline või laktoosivaba või gluteenivaba või taimetoitlasele? Sisustame pool päeva, et põrgatada teemat toitlustaja ja osaleja vahel ja siis tuleb viimasel hetkel teade, et ta ikka ei osale. Kes aja tagasi annab?
• Koolitusmaterjalid – jätame puud kasvama ja saadame materjalid elektrooniliselt. Ka natuke võitu ja kuhu me selle osa küll paneme?
• Reklaam! Tasuta asjad reklaami ei vaja? Vajavad ja kuidas veel, sest info ülekülluses on keeruline õigete inimesteni jõuda. Et pärast ei peaks keegi kurtma, et ei näinud infot õigel ajal ja jäi seetõttu ilma. Seega siit panust koolitajasse ei tule.
• Ja siis räägime läbi koolitajaga, et ta oleks valmis oma hinna osas vastu tulema, et neid väärt koolitajaid saaks osalejate ette rohkem tuua, sest olulisi teemasid on palju.
• Kasum. Mis kasum? Me ei ole kasumit taotlev asutus ja isegi kui see juhtuks, siis arvestatakse see teistpidi projektist maha. Seega kas varase ärkamise eest preemiat ei saagi?
• Allkirjad ja aruandlus – oeh… ma sellest parem ei räägigi, sest igav ei hakka kunagi! Ja kas vajalikud logod olid kõikjal ning fotod tõestuseks said tehtud?

Vaatamata enne sündmust saadetud meeldetuletusele on saalis mitmed kohad tühjad (parimal juhul teatatakse hommikul, et „ei saa tulla“) ja see tähendab kahjuks, et registreerumisel joone alla jäänutele on juba hilja võimalust pakkuda. Kohati rakendatakse n.ö. ülebroneerimist aga ka see on omamoodi õnnemäng.

Ülaltoodu on muidugi läbi huumoriprisma kajastatud, kuid kui kogu vajalik suhtlus, ettevalmistus ja ka järeltöö ajaliselt kokku arvutada ning see rahasse kalkuleerida, siis ei erine see eriti „eraturu“ koolituse maksumusest. Ehk ainult vahe, et neil on ka ettevõtte kasum sisse arvestatud.

Üks pikaaegse kogemusega tunnustatud koolitaja, kes viib läbi nii Euroopa Liidu poolt rahastatud ja osalejate minimaalse omaosalusega kui ka sarnast osalejate poolt 100% kinni makstud koolitusprogrammi, kurtis hiljuti, et need osalejad, kes terve programm eest ise maksavad, täidavad palju hoolsamalt vahepealseid koduseid ülesandeid kui need, kes ise minimaalselt panustavad. See näitab, et oma teenitud raha eest soetatavat väärtustatakse mingil põhjusel rohkem, sest kirjeldatud juhul on koolitaja teadmised mõlema koolitusgrupi ees seistes täpselt identsed.

Vahel on tunne, et nii mõnegi arvates „tuleb raha seina seest“ ehk tekib eimillestki. See kehtib nii ülalkirjeldatud sündmuste kui ka toetuste puhul, mis rahastatud erinevate fondide poolt. See annaks justkui õiguse vastutustundetult käituda, mõtlemata, et keegi kuskil maksab selle kõik tegelikult kinni. Enamasti on see maksumaksja ise, ehk kaudselt seesama inimene koos naabrinaise ja teises riigis elava sõbraga..

Kui „projektimaailm“ kõrvale jätta ja pöörata pilt tavaärisse, siis selle puhul ei maksa asju kinni keegi müstiline Euroopa Liit vaid alati tarbija ise. Ehk on baastõde, et ettevõtte kogu tegevuse (sh müügiprotsessile kulunud ressurss ja investeeringud turundustegevusse) maksab kinni ostja toote või teenuse hinna näol. Kui ettevõte korraldab kampaania tasuta asjade jagamiseks, siis sellele kulutatu peab olema väiksem kui saadud tulu. Mida suurem vahe, seda kasulikum oli investeering turundusse.

Hiljuti kajastas ka Eesti meedia juhtumit, kus üks blogija küsis Dublini luksushotelli omanikult tasuta majutust hotelli kajastamise eest oma postitustes. Omanik saatis vastuse aga avalikult läbi sotsiaalmeedia küsimustega, kes maksab kinni teenindajate palga ja kasutatud teenused. Sellest sai vastastikku sõnu loopides alguse üks suur segadus, kus mõlemale osapoolele tekkis nii pooldajaid kui vastaseid ja hoopis blogija ise sai hotelli omanikult miljonitesse ulatuva arve, sest tänu juhtumile olevat ta kõvasti kajastust ja kuulsust juurde saanud.

Siinkohal võiks mõlema osapoole käitumise kohta esitada poolt- ja vastuargumente aga põhimõte, et ühe tasuta asjad maksab keegi teine (või varjatud kujul maksad ise) kinni, kehtib igal juhul. Kui hotelliomanik oleks pakkumise vastu võtnud, siis kasutatud teenuste eest maksaks tema ise või järgmised külastajad.

Seega järgmine kord kui leiate mõne „tasuta“ koolituse või kampaania, siis mõelge, kas oleksite valmis selle eest ka täishinda maksma ja võtaksite pakutavast maksimumi või raiskaksite vaid nii iseenda kui korraldaja aega? Või kas toetuse taotlemisel olete tegevuste vajalikkuses täielikult veendunud ja valmis näiteks ka kallist laenuraha neile kulutama?

Ehk mõisted hind ja väärtus on enamasti kaks väga erinevat asja…

Ille Metsla
Ettevõtluskonsultant
„Väikeettevõtja kasvuprogramm“
SA Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus

*  „Tasuta lõuna” viitab Ameerikas eelmise sajandi kolme- ja neljakümnendatel olnud traditsioonile, kus söögikohtades pakuti “tasuta” lõunat vähemalt ühe joogi ostnud kliendile. Paljud pakutavad toidud olid aga suure soolasisaldusega (nt sink, juust ja soolased kreekerid), nii et need, kes neid sõid, ostsid seetõttu rohkem õlut.
Fraasi populariseeris majandusteadlane Milton Friedman, kes pani selle 1975 aastal oma raamatu pealkirjaks, mis rääkis alternatiivsete kulude olemusest.