September, 2016
Diakoonia on eluviis
Risti koguduse algusajaks loetakse 13.sajandit ning alusepanijaiks olid Padise kloostri tsistertslastest mungad, kes rajasid 1300. a paiku kloostri kabelina ka Risti kiriku.
Ilmselt ei ole midagi erilist selles, et kogudus on avatud igas vanuses inimestele ja sinna on kõik oodatud. Ei loe ka see, kas elad Padise vallas või polegi koguduse liige. Eriline on see, kuidas koguduse õpetaja Annika Laats seda koguduse vabatahtlikule Anneli Pärlinile otsa vaadates ütleb: „Ma tunnen, et siin märgatakse ja tuntakse Sinu üle rõõmu. See on soe ja avatud koht“. Ja see kehtib kõigi nende kohta, kes Risti kogudusega mingil moel seotud on. Neid vaadates ei jää mulle kahtlustki, et just nii see on.
Risti koguduse tegemistest võiks saada korraliku lugude sarja – alustades traditsiooniliste talitustega, tööga erinevas vanuses inimestega ja lõpetades koguduse majandusliku toimetulekuga, mis aitab kõike seda teostada ja kirikut korras hoida. Risti kogudus on tubli projektide kirjutaja ning pidev töö käib annetuste kogumise vallas.
Kui hoolivust saabki nimetada koguduse alustalaks, siis mitte alati ei tegele iga kogudus teemadega nagu teismelised, pagulaspered või vaikselt sündinud lapsed ja nende vanemate toetamine. Nende sihtgruppidega tegelemine on selle koguduse eripära.
Esimene eripära
Töö teismelistega tähendab, et noortega käiakse 2-3 korda aastas noortelaagrites, toimub noorte töökasvatus, on teostatud rahvusvahelist noorsootööd ning üle iga pooleteist kuu toimub nö mininoortekas ehk 24-tunnine minilaager. See on mõeldud eelkõige Padise valla noortele. Erinevaid noori on kindlasti üle neljakümne, kõik ei saa alati osaleda ja nii koguneb üle öö kestvale koosviibimisele tavaliselt korraga kuni 25 noort.
Anneli ja Annika kinnitavad, et neil on ka Risti kooliga suurepärane koostöö. Muidugi viiakse koos läbi erinevaid tähtpäevi, kuid kõige olulisemaks peavad nad võrgustikutööd, kus kesksel kohal on lapsed. „Nad on meie ühised lapsed, me hoolime neist, me kasvatame neid koos.“ See näitab kogukonnaseotust ja hoidmist, kus lisaks lapsevanemale tuleb ellu kaasa keskkond, kus laps kasvab. On ühised murekohad, mida koos lahendatakse ning rõõmud, mida jagatakse ja oskused, mida õpetatakse.
Kogudus peab väga oluliseks põlvkondade vahelist suhtlemist. Teadlikult sätitakse reisiseltskonnad ja ühised tegemised selliselt, et üksteiselt oleks võimalik õppida ning kogeda.
Teine eripära
Risti kirikaias asub Vaikuse laste rahupaik. See on koht, mis on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või lahkunud vastsündinueas. Sellist mälestuspaika vajavad ka paljud nende hulgast, kes leinavad oma looteeas ehk siis katkenud raseduse tõttu kaotatud last. Nii on see ühelt poolt mälestuspaik – koht, kus leinata neid, kellel hauda polegi – on vaid valu vanemate südames. Teisalt on see aga ka koht, kus saab soovi korral mulda sängitada lapse tuha (www.vaiksed.ee)
Vaikuse laste rahupaiga algatus tuli perelt, kel sellist kohta vaja oli. Nüüdseks on välja kasvanud eraldi mittetulundusühing, kes pakub tuge perekondadele, kel on sarnane kogemus ja vajadus rahupaigaks ning ühiseks tugivõrgustikuks. MTÜ Vaikuse Lapsed veavad „Mälestustekarbi“ projekti, on toeks lapse kaotanud vanematele ning nõuandjateks haiglapersonalile.
Kolmas eripära
Ma nii julgeid naisi iga päev ei kohta, kes on valmis nii otseselt tegelema pagulasteemaga. Ma ei mõtle siinpuhul seda, et nad peaksid pagulasi kartma. Miks peaks keegi kartma lastega peret, keda on sõda kodust nii kaugele tõuganud? Iga empaatiline inimene tahab siin olla toeks neile, sest kardavad nemad, on koduta ja hirmul. Julguse all pean silmas seda, et kogu ettevõtmine ei ole olnud lihtne, avalikkuse üldine hoiak ei ole selles küsimuses alati mitte soosiv. Palju on tulnud selgitada seda, miks ei ole kristastel võimalik abivajajatele selga keerata. Igal juhul on Risti koguduse juhatus vastanud Siseministeeriumi palvele jaatavalt ning on nõustunud pakkuma peavarju 1-2 perele – lastega sõjapõgenikele, kelle taust ning pagulasstaatus selgitatakse Eesti ametivõimude poolt välja juba enne siia saabumist. Anneli ja Annika peavad riigi poliitikat pagulaste vastuvõtmisel mõistlikuks ning möönavad, et see loob turvalisema tunde. Remont kogudusele kuuluvas majas on lõpusirgel ning väike lihtne korter on pagulasperede vastuvõtmiseks peagi valmis.
Jutu lõpetuseks küsin, kui palju neil on vabatahtlikke on, et kõike seda teostada? Annika ohkab sügavalt. Teeliste kiriku vabatahtlikud, noortega töötaja, majandusküsimused, no ja kes siis puid metsas teeb, et talvel soe oleks… On palju, julgelt üle saja ja mitte ainult kohalikud – Tallinnast, Keilast, Haapsalust jne. Ja veel need, kes otseselt igapäeva töösse ei panusta, kuid annavad oma panuse annetuse näol või hoopis teadmisi infolisti kaudu, kui hõigatakse maha mõni murekoht, mida koguduse eestvedajad lahendada ei oska.
„Tegelikult on nii lahe on mõelda, kuidas eestlased ka näiteks Singapurist Eesti regionaalpoliitikat toetavad ja meie maaellu oma teadmistega lisandväärtust annavad“, sõnab Annika lõpetuseks.
Jah, tugivõrgustik on neil suur. Hoolimine on nagu lumepall, mis tagant lükates üha suuremaks läheb.
Maret Lepiksaar
SA Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus
MTÜde konsultant
